Puhkus
Puhkus
Puhkuse andmine ja kasutamine
Puhkuse saamise õiguse aluseks oleva aja hulka kuulub:
- tööaeg;
- ajutise töövõimetuse aeg;
- puhkuse aeg (sealhulgas ema- ja isapuhkus);
- aeg, mil töötajate esindaja esindab töötajaid seaduses või kollektiivlepingus sätestatud juhtudel;
- muu aeg, milles pooled on kokku leppinud;
Vanemapuhkuse ja tasustamata puhkuse ajal töötaja põhipuhkust ei teeni, kuid muude puhkuseliikide aeg võetakse puhkuse arvestamisel arvesse, näiteks põhipuhkus, isapuhkus, õppepuhkus jne.
Esimesel tööaastal tekib töötajal õigus saada puhkust, kui ta on tööandja juures töötanud vähemalt kuus kuud. Sel juhul antakse töötajale puhkust proportsionaalselt töötatud ajaga. Näiteks kui töötaja asus tööle oktoobri alguses, annavad puhkuseõiguse kolm kuud (oktoobrist detsembrini), kuid poolte kokkuleppel saab puhkust kasutada ka pärast seda, kui töötaja on töötanud kolm kuud.
Põhipuhkuse võib poolte kokkuleppel jagada osadeks. Sel juhul peab vähemalt ühe puhkuseosa kestus olema 14 kalendripäeva. Alla 7-päevase puhkuse andmisest on tööandjal õigus keelduda, kuid poolte kokkuleppel on see siiski võimalik.